Segakooride laulusimman Moostes

43 koori üle Eesti lustisid 9. juunil Mooste Folgikoja õuel. 

Eesti Segakooride Liidu juhatus otsustas aasta tagasi korraldada ühe laheda hooajalõpu ürituse ainult oma liidu liikmetele. Kes just selle mõtte peale tuli, et see simman võiks olla, kes seda enam mäletab. Igatahes hakati nuputama, milline üks laulusimman välja võiks näha. Toonase juhatuse liikme Kristi Jagodini ärgitusel käidi vaatamas vastvalminud Mooste Folgikoda ja see külaskäik sai määravaks. Nii Folgikoda kui kogu mõisakompleks kõigi nende vahvate töökodadega võitis hetkega meie südamed ja otsus oligi sündinud. Panime paika päevakava, kuhu pidid mahtuma nii suur simmanikontsert, väiksemad nonstop kontserdid mõisakoolis ja Fototurismikeskuses ja õhtu lõpetuseks üks tore tantsupidu. Ainsa takistusena nägime Eestimaa heitlikku ilma, mis oleks kogu peo sundinud Folgikoja suurde (kuid samas väga hubasesse) saali. Otsustasime, et simman toimub iga ilmaga ja väike vihm meid ei heiduta. Samuti ei kujutanud me vähimalgi määral ette, kuidas meie liikmeskoorid taolise ebatraditsioonilise kontserdivormi vastu võtavad. Kava koosnes ju valdavalt rahvalaulude töötlustest ja rahvalikest lauludest. Äkki koorijuhid kirtsutavad nina ja hindavad kava liiga lihtsaks?
Kõik kahtlused hajusid, kui hakkas lähenema registreerimise tähtaeg, 1. detsember. Avaldusi muudkui tuli ja tuli, kokku 53. Ja tuli ka rohkem või vähem pahaseid telefonikõnesid ja e-maile, kus avaldati nördimust, miks muid segakoore seekord kampa ei võeta. Aga vaat ei võetud jah! Vahel võib ja peabki tegema midagi ainult oma liikmeskooridele, tänu kellele Eesti Segakooride Liit üldse toimida saab. Aga omajagu kasu saime sellest kõigest meiegi, nimelt 8 uue liikmeskoori näol.

Kui ESLi juhatuse esimesed esindajad 9. juuni hommikul Moostesse jõudsid, sadas seal kerget vihma. Aga esimene inimene, keda saabudes nägime, oli Ants Üleoja ja see tundus olevat hea märk.
Kaks veidi kõikuva sammu ja ülimõõdukate liigutustega abitöölist püüdsid poodiume sobivasse kohta paigutada. Eelmise õhtu pulmaseltskond nautis külalistemajas alles hommikusööki ning neil ei paistnud veel kuskile kiiret olevat. Aga koorid hakkasid üksteise järel juba saabume ning me andsime pulmalistele delikaatselt märku, et sajad koorilauljad hakkavad varsti nende hommikuidülli rikkuma.
Kell 12 teatas Veronika läbi mikrofoni, et nüüd tuleb hakata lavale kogunema ja õige pea saigi ESLi juhatuse esimees Riho Leppoja lüüa lahti esimese laulu, Lembit Veevo seatud „Kui mina hakkan laulemaie“. Ja nii neid laule riburada pidi siis harjutatigi. Tõele au andes oli meil väga hea meel, et koorid ei olnud tulnud mütsiga lööme ja laulud oli tõesti hästi selgeks õpitud. Veidi keerulisemaks pähkliks osutusid „Haanja miis“ ja „Õhtu ilu“, aga ka nendega saadi Taavi Esko ja noore tragi dirigendi Liisa Rahuoja juhtimisel kenasti hakkama. Proovi edenedes hakkas päike järjest palavamalt paistma ja lõpuks otsustati proov varem lõpetada, et lauljad ära ei minestaks.
Kohaliku toitlustaja pakutud mulgi pudru portsud olid hiigelsuured ja hapukoorega ei koonerdatud. Juba laotati laiali piknikutekid ning koorid tundsid end kaasavõetud kraami seltsis mõnusalt.
Heameelt tegid mõlemad nonstop kontserdid. Nii mõisakooli kui fototurismikeskusesse jagus küllaga publikut ja väikestele kooridele olid need just parajad esinemispaigad.
Kell kuus alanud kontsert tõi kohale ka piisavalt publikut, nii kohalikku kui kaugemaltki. Hoolimata tugevast tuulest põhjustatud kadudest (ansambli jaoks mõeldud telk läks lendu ja tulemuseks oli murdunud telgijalg; kõiki mikrofone ei saanud kasutada, sest tuul tekitas kõva müra) läks kontsert tõusujoones. Veronika Portsmuth võttis enda kanda teadustaja rolli ja sai sellega väga vapralt hakkama. Lauljate tungival nõudmisel pidi Inta Roost kaks korda juhatama Eduard Oja „Kangakudumise laulu“ ja loomulikult ei pääsenud kordamisest ka Ants Üleoja, kes on kujunenud „Tuljaku“ dirigeerimise sünonüümiks.
Kalev Lindal võttis simmani juhtimise enda peale, hoolimata sellest, et ta pidi kogu peo veetma väljaväänatud jala tõttu ratastoolis. Põlvamaa meeste ansambli „Weekend“ saatel ning eestvõttel kõlasid kümme simmanilaulu niivõrd reipalt, et tundus, nagu võinuks teist samapalju veel otsa tulla.
Aga juba kibelesid pikalt paigal seisnud lauljad ja istunud publik jalga keerutama ja just niimoodi hoogsalt ja koore ning koorijuhte vastastikku tervitades kulges kogu simman kuni piduliku lipulangetamiseni välja.

Aga Mooste mõisakoolis kestis Lehtse kammerkoori kapelli saatel pidu varaste hommikutundideni.

Suur tänu kõigile vahvatele kooridele ja Mooste rahvale, kes meid nõu ja jõuga igati aitasid!

Kohtumiseni järgmistel pidudel!

Katrin Puur
ESLi tegevsekretär