EST ENG
Eesti Kooriühing
Tutvustus
Tööplaan
Juhatus, nõukogud, personal
Põhikiri
Arengukava
Auliikmed
Volikogu materjalid
Ajalooline ülevaade
Koostööpartnerid
Logo
Ürituste kalender
Detsember 2017
123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031
Peatselt toimumas
16.12 Tütarlastekoori Ellerhein (THK Kullo) jõulukontsert
16.12 Pärnu naiskoori Leelo ja Salme kultuurikeskuse naiskoori Ilo jõulukontsert TAAS OODATA ON JÕULULAST
16.12 Eesti Segakooride Liit esitleb: Advendikontserdid
16.12 Kolme Tartu ülikooli koori kontsert ME KOLMEKESI...
16.12 Soome vokalist Ida Elina popkandlel koos Credo-Allika Kammerkooriga: JÕULUINGLI PUUDUTUS

ESIMESTEST KOORIDEST EESTI KOORIÜHINGUNI



EESTI KOORIÜHING (ingliskeelse nimetusega Estonian Choral Association) on kõiki eesti koore ja puhkpilliorkestreid hõlmav katusorganisatsioon (umbes 30 000 liiget), mis peab kooride ja koorijuhtide andmebaase, vahendab informatsiooni, korraldab laulupäevi, kontserte, koolitust, festivale, konkursse jm kooriüritusi (rahvusvahelised koorifestivalid “Tallinn…", seminarlaagrid Vigalas jt), teeb koostööd teiste loominguliste liitude ja organisatsioonidega.

Eesti Kooriühing on Rahvusvahelise Koorimuusikaföderatsiooni (IFCM) ning Euroopa Kooriassotsiatsiooni Europa Cantat liige.

ESIMESED KOORID JA PUHKPILLIORKESTRID
Eesti laulu- ja pillikoorid (ehk pasunakoorid või puhkpilliorkestrid) hakkasid kujunema 19. sajandi alguses.

Eestlaste koorid tekkisid balti-saksa kooride eeskujul ja nende levik oli otseses seoses kohaliku hariduselu arenguga. Koorid tegutsesid enamasti kihelkonnakoolide ja kirikute juures, juhtideks peamiselt koolmeistrid (nn maa sool) ning köstrid. Eesti koorimuusika ajalukku on oma nimed kirjutanud Põltsamaa laulukoor (asut 1840), Torma laulukoor (1844) jt. Linnades hakkas kõlama eestlaste koorilaul alles siis, kui Johann Voldemar Jannsen asus Tartusse. Vanemuise ja Estonia Seltsi asutamisega 1865. a loodi kooridele esimesed organisatsioonilised alused.

Pillikoorid tegutsesid algselt peamiselt vennastekoguduste juures. Tähelepanuväärne oli 1818. aastal asutatud eesti pasunakoori tegevus (koosseisus 14 -18 mängijat), milles said oma esimese õpetuse ka Adam Jakobson (C. R. Jakobsoni isa) Tormast ning Taavet Wirkhaus (D. O. Wirkhausi isa) Väägverest. Need mehed panid oma kodukohas aluse pasunakooridele, mille tegutsemine oli aastakümneid eeskujuks ja innustajaks. Orkestreid tekkis Kärknas, Kursis, Põltsamaal jm.

Sõrvemaa laulupüha Ansekülas (1863) oli esimesi kooride ühislaulmisi, järgnesid laulupühad Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm. 

LAULUPEOD
19. sajandi 60ndate aastate rahvusliku liikumise tõusulaine haaras jõuliselt kaasa ka laulukoorid. Jannsen mõistis, missugust rahvast liitvat mõju võib avaldada ülemaaline kooride ühisesinemine ning viis edukalt ellu üldlaulupeo idee. Eesti esimene üldlaulupidu 1869. aastal andis tugeva tõuke koori- ja puhkpillimuusika arengule. Järk-järgult kujunes välja rahvuslik repertuaar, lisandusid üha uued kooriliigid jne. Kooride ja puhkpilliorkestrite arengust saab teatud pildi vaadates läbi laulupidude prisma. Esimesel kolmel üldlaulupeol (1869, 1879, 1880) osalesid ainult meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Segakoorid pääsesid esmakordselt IV üldlaulupeole (1891) - lõppes naislauljate diskrimineerimine korraldajate poolt. Naiskoorid lisandusid X üldlaulupeol (1933). Lastekoorid laulsid esmakordselt VII üldlaulupeol (1910), pärast pikka vahet - alates XII üldlaulupeost (1947) - on nad püsivad osalejad. Poistekoorid osalevad alates XV üldlaulupeost (1960). XIV kuni XX üldlaulupeoni olid kaastegevad omaette liigina vene koorid (nüüd laulavad vene koorid kaasa vastavas kooriliigis). Mudilaskooride debüüt oli I koolinoorte laulupeol (1962), üldlaulupeole lisandusid nad alates XXIII üldlaulupeost (1999).
Kui esimesel üldlaulupeol esines 845 lauljat ning pillimeest, siis tsaariaja viimaseks (VII) üldlaulupeoks (1910) oli osalejate arv kasvanud 10 000ni. Eesti Vabariigi ajal oli osavõturohkeim X üldlaulupidu (1933): 16 500 lauljat-mängijat. Pärast II maailmasõda jätkus lauljate ning mängijate hulga kasv jõudsasti, üldlaulupidudel osales neid varieeruvalt 26-30 tuhat. Kuna üldlaulupeole polnud võimalik vastu võtta kõiki soovijaid, piirati eeskätt laste osalust ning jõuti järeldusele, et tuleb hakata korraldama üldlaulupidude vahel koolinoorte laulupidusid - esimene 1962. aastal (initsiaatorid Heino Kaljuste ja Aksel Pajupuu). Tänaseni on neid toimunud 8. Osavõtjate hulk on stabiliseerunud 20 tuhande tasemel. 

EESTI LAULJATE LIIT – KOORIÜHINGU EELKÄIJA
Kuni Eesti Vabariigi tekkimiseni ühendasid koore siin-seal mitmesugused kultuuriseltsid - Vanemuine ja Estonia Selts olid juba mainitud.

1919. aastal tegi Tallinna Meestelaulu Seltsi koorijuht Konstantin Türnpu ettepaneku luua Eesti Lauljate Liit, mis võtaks enda kätte kogu kooriliikumise juhtimise. Eesti Lauljate Liit asutati 1921. aastal. ELL eesmärgiks oli üldlaulupidude korraldamine, koorilaulu ja puhkpillimuusika edendamine ning organiseeriv tegevus. Liitu juhtis kooride ja orkestrite esindajaist koosnev volikogu, selle nõukogu ja juhatus. Innukaiks kaasalööjaiks olid tunnustatud dirigendid: Juhan Aavik, Raimund Kull, Julius Vaks, Tuudur Vettik, Evald Aav, Gustav Ernesaks jt. ELL korraldusel toimusid VIII kuni XI üldlaulupidu. Hindamatu tähtsus oli kuukirjal Muusikaleht. Liit andis välja uudisteoseid ja muusikakirjandust, laulupeonoote ja seeriaid "Rahvakoorid" ning "Eesti laul", oli Eesti suurimaid noodikirjastajaid ja levitajaid, ühtlasi ka kasutaja. ELL korraldas koorivõistlusi ning koori- ja orkestrijuhtide kursusi. Eesti Vabariigi lõpuaastail oli ELL-i liikmeid umbes 25 000 (ligi 800 kollektiivi).
Eesti Kooriühing on Eesti Lauljate Liidu (ELL) õigusjärglane. Omaaegne ELL nägi oma ülesannet muusikakultuuri tõstmises ja rahvusliku ühtsustunde kasvatamises. Selle teostamiseks korraldati üld- ja maakondlikke laulupidusid, kirjastati ja levitati muusikakirjandust (noodid, trükised, kuukiri Muusikaleht), edendati muusikaharidust (muusikakoolid Tallinnas ja Tartus töötasid aastast 1919), asutati toetusfonde, korraldati koorijuhtide instrueerimisi ning kooride vahelisi sidemeid. Moodustati maakondlikud osakonnad, mis tegelesid kohtadel laulupidude korraldamisega; tegevust alustasid kooriliikide sektsioonid.
ELL suurimaks ettevõtmiseks jäid laulupeod, mille osalejate arv pidevalt kasvas. Viimasest sõjaeelsest, XI laulupeost (1938) võttis osa üle 17 000 laulja-mängija.

KOORIMUUSIKA NÕUKOGUDE AJAL
1940. aasta suvel tõi Nõukogude Liidu ekspansioon kaasa kõigi Eestis tegutsenud seltside ja ühenduste likvideerimise. Lammutati ka Eesti Lauljate Liit. Koori- ja orkestrimuusika suunamine sai uue riikliku korralduse kohaselt Rahvaloomingu Maja ülesandeks, katsed nn saksa ajal lauljate liitu taastada jäid episoodilisteks.

Sõda, repressioonid ja hilisem saksa okupatsioon mõjusid kooriliikumisele laastavalt. Punavägede lähenedes 1944. aastal siirdusid pagulusse paljud koorilauljad ja dirigendid (sh Juhan Aavik, Eduard Tubin, Verner Nerep, A. Kasemets, Roman Toi jt), jõudes peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Ka piiri taga püüti hiljem elustada ELL tegevust, korraldada laulupidusid ja -päevi. 50 aastat hiljem - XXI üldlaulupeol (1990), liitusid väliseesti koorid taas laulupidude peahoovusega.
Eestis läks kooriliikumine kommunistliku partei ja valitsuse kontrolli alla. Tööd alustasid kutselised koorid (Riiklik Akadeemiline Meeskoor – praegu Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Raadio Segakoor – likvideeriti 1995), muusikaõppeasutuste juures avati koorijuhtimise osakonnad. Kooriliikumist juhtis Rahvaloomingu Maja, üldlaulupidude korraldamist hakkas juhtima Üldlaulupeo Peakomisjon. Sisulises töös etendas oma osa Rahvaloomingu Maja muusikaosakond, reaalset korraldustööd tegi üldlaulupeo büroo (alaliselt tegutsev 1962. aastast). Aja jooksul suurenes peakomisjoni juures tegutsevate laulupeo repertuaaritoimkondade roll - kujunesid välja koori- ja orkestriliikide sektsioonid, mis ühendasid oma ala häid spetsialiste - koori- ja orkestrijuhte ning heliloojaid. Sektsioonide esimehed koondusid nn sektsioonide nõukogusse, mida juhtis Gustav Ernesaks.

1960ndatel valmis uus laululava, loodi Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor (VKS), hakati korraldama üle-eestilisi kooriliikide laulupäevi, üldlaulupeod muutusid suurejoonelisteks pidustusteks, arenes uue helikeelega koorilooming (Veljo Tormis, Ester Mägi, Eino Tamberg, Anti Marguste jt). Kõige selle tulemusena õnnestus tookordsetelt võimudelt saada nõusolek kooride ühtse katusorganisatsiooni loomiseks.

EESTI KOORIÜHING
28. märtsil 1982 asutatud Eesti Kooriühingu põhilisteks eesmärkideks sai koori- ja puhkpillimuusika edendamine, repertuaari muretsemine ja levitamine, kontaktide loomine, üldlaulupidude organiseerimisele kaasaaitamine, koorifestivalide korraldamine. Korraldati kooride ja orkestrite võistlusi: meeskooridele 1983 ja 1988; naiskooridele 1987; segakooridele 1987, kammerkooridele 1986, 1988 ja 1992; kooride vokaalkvartettidele - 1986, 1987 jne. Suurteks ettevõtmisteks on olnud rahvusvahelised koorifestivalid "Tallinn ..." (esimene festival toimus 1972. aastal).
Alates 1983. aastast on Kooriühing korraldanud koorijuhtidele ja muusikaõpetajatele igasuviseid seminarlaagreid Vana-Vigalas. Tänini on Vigala laager Eesti suurim koorijuhtide ja muusikaõpetajate koolitusprojekt, kus osalejate arv on juba aastaid stabiilsena püsinud.

Eesti Kooriühingu esimehed:
1982 – 1986 Gustav Ernesaks
1986 – 1996 Venno Laul
1996 – 2000 Ants Soots
2000 - 2012  Aarne Saluveer
2012 - 2013 Veronika Portsmuth
2013 - ...     Raul Talmar

ajalooline-ülevaade, Eesti Kooriühing Kooriühing kooriyhing, ajalooline-ülevaade
Kuulutused

Kodulehe valmistamine: Amelia IT PartnerEESTI KOORIÜHING     Roosikrantsi 13, 10119 Tallinn      Telefon: 627 44 51 & 627 44 50      Faks: 627 4459     kooriyhing@kooriyhing.ee     Avatud E-R: 9.00 - 17.00